Pereteraapia

Pereteraapia on tõenduspõhine ja laialt levinud psühhoteraapiameetod, mis vaatleb perekonda kui süsteemi, kus kõik süsteemi osad sõltuvad teineteisest. See tähendab, et kui ühel pereliikmel on probleem, on sellesse haaratud ja mõjutatud kõik pereliikmed. Pereteraapia eesmärk on toetada inimeste omavahelist mõistmist, emotsionaalset toetust ja lähedust. Traditsiooniliselt on pereteraapia fookuses pereliikmete omavaheline suhtlemine ning suhete kvaliteet, perekonna erinevad arengukriisid ning nendega toimetulek.

Pereteraapia sobib abistava meetodina nii kriisiolukorras kui ka pikema aja jooksul välja kujunenud probleemide lahendamisel. Pereteraapiat kasutatakse ka erinevate psüühikahäirete puhul perekonnas. Laste ja noorukite probleemide puhul on pere kaasamine oluline samm. Pereteraapia võimaldab pereliikmetel väljendada oma raskeid tundeid turvalises keskkonnas, õppida tundma teiste pereliikmete kogemusi ja arusaamasid, saada teadlikuks teiste vajadustest, leida peres olemasolevaid ressursse ning seeläbi luua muutus oma suhetes ja elus tervikuna.

Pereteraapia toimub valdavalt vestluse vormis, kus kõigil pereliikmetel on võimalus avameelselt ennast väljendada ning saada ära kuulatud. Pereterapeut kasutab erinevaid tehnikaid eesmärgiga tuua muutust pere suhtlemismustritesse, probleemikäsitlusse ning rollijaotusesse.

Perekohtumiste sagedus sõltub probleemi eripärast ja kriitilisusest. Seansid võivad toimuda nii kord nädalas kui kord paari kuu kohta. Pereteraapias võiksid osaleda kõik peres koos elavad või probleemiga seotud inimesed. Vahel saab teraapiat alustada ainult ühe või paari pereliikmega, kuid seegi aitab probleemset olukorda leevendada, sest kui muutub ühe pereliikme käitumine, ei saa jääda muutumata teistegi oma. Terapeut võib peresituatsiooniga tutvumise järel otsustada tegeleda näiteks vaid paarisuhtega. Esimesel kohtumisel terapeudiga on mõistlik mingi kohtumiste arv ning eesmärk kokku leppida.

Pereseansi kestus on tavapäraselt 90 minutit.