Ulatad käe malbelt kavalerile, kelle rolli täidab tugipuu, viid teise käe kauni kaarega kõrvale ja püüad seda seal hoida, peopesa elegantselt enda poole. Painutad kergelt põlvi, teed mõne aeglase sügava küki, viid pulksirget jalga ette, küljele ja taha ning higi juba voolab. Aga keha sirgub, kael pikeneb, abaluud lähevad teineteisest eemale, nii et vaevav seljavalu kaob.
Poole tunni pärast tuleb tugipuuga hüvasti jätta ja saali keskele minna. Siin saab selgeks, miks stuudiol on selline nimi, sest tasakaal tuleb tõesti tasapisi. Sa seisad, üks jalg kikivarvul, teise jala varbad surutud põlveõndlasse ja käed pea kohal. Ega Sa alguses kaua ei seisnud, aga õnneks on armsatel õpetajatel olnud varuks igasuguseid trikke, mis – oh imet! – tõesti toimivad.
Pea hakkab tööle ja muud mõtted kaovad siis, kui on vaja teha pöördeid nii, et alguses ja lõpus on mõlemad jalad maas, aga vahepeal tuleb ühel jalal tiirelda. Tundub, et selleks on olemas kaheksa võimalust. Seisad parem jalg ees ja vasak taga. Pööret saab teha tagumisel jalal vasakule ja paremale ning esimesel jalal samuti vasakule ja paremale. Kokku neli. Siis paned vasaku jala ette ja parema taha ning siit tuleb jälle neli võimalust. Hea küll, kahte neist vist ei kasutata, aga järele jääb siiski kuus.
Nüüd näitab õpetaja ette kombinatsiooni: üks jalg, teine jalg, üks käsi, teine käsi, pea… No seda küll pole võimalik meelde jätta! Aga on, kui hästi pingsalt mõttega asja juures olla. Ilus muusika on suureks toeks. Veel enamgi – muusika kutsub ja innustab, nii et kombinatsioonist saab tants. Sa tunned sulaselget rõõmu ilusast liikumisest. Ilusast? Just nimelt, sest täiskasvanute ballett taotleb kauneid jooni. Painduvus ja lahtised jalad on teisejärguline.
18. sajandi keskel šokeeris kuulus prantsuse tantsijanna Marie Anne de Cupis de Camargo ontlikke inimesi sellega, et lõikas maani ulatuva seeliku lühemaks. Nähtavale tulid – oh häbi! – pahkluud. Vaevalt et ta söandas jalga tõsta kõrgemale kui 45 kraadi. Seda enam, et pitsservaga puhvpükste asemel olid tal seeliku all retuusid. Aga see-eest oskas ta võluvalt hüpelda, õhus jalgu kokku lüüa ja nendega kääritaolisi liigutusi teha, oskas keerelda ja nii graatsilisi poose võtta, et isegi Voltaire sattus vaimustusse. Räägitakse, et veel kuuekümneaastasena libises ta linnutiivul üle lava… Miks mitte tahta olla tema sarnane?