Tüdruk barankapatsidega – Kristiina Sau-Ek

Kunagi ammu sündis üks väike tüdruk ning juba varakult hakkasid vanemad märkama, et mõned harjutused sobivad talle paremini kui teised.

Aga kuna ta oli täielik kribu (lühikesed jalad, ei mingit graatsiat, st balleti- ja  iluvõimlemise rühmadesse mitte just eriti oodatud), ei võetud teda ilusate pikkade jalgadega tüdrukute trenni, temal endal polnud sellest küll midagi, tal olid palju tähtsamad asjad teoksil, näiteks parasjagu oli vaja tohutult uhke olla, et lõpuks ometi ulatusid tema pikad, pikad juuksed ülimoodsatesse  barankapatsidesse. 

Aga vanematel oli omad tähtsadplaanid ja no laps peab ju ometi midagi tegema,  lisaks ajule peab arenema ka füüsis, seda enam, et niimoodi kirjutas kaugel Ameerikas kuulus l astearst dr Spock. Kõike eelnevat arvesse võttes ning mõõtude/kaalude järgi kalkuleerides lapse edasist pikkuse/kaalu suhet panidki tema vanemad väikese tüdruku sportvõimlemise katsetele kirja, mis said läbitud loomulikult edukalt, sest üleliigne pikkus oli ja on ka praegu selle spordiala puhul pigem segavaks faktoriks (igaühele oma).

Järgnevad aastad möödusid harjutades, venitades, võimeldes, reisides, võisteldes. Selgeks sai 1/6 kogu planeedist ja vene keel, lennujaamad ja rongide ooteplatvormid. Ja just siis kui treeningrutiinist ja trennikaaslastest oli saanud tema elu lahutamatu ja kahtlemata tasakaalukas osa hakkasid asjaolud muutuma, sest asjadel on kombeks minna oma rada. Ajad muu tusid, viisnurgad ruutusid, spordisaal lammutati maha, uhked tornmajad ehitati asemele. Tuli vabadus ja ülikooliaastad, rutiin muutus – trennisaal asendus loengusaaliga, oli huvitav aeg ja sport jäi mõneks ajaks tahaplaanile, aga  ainult mõneks…

 

 

 

Koos ülikoolidiplomiga tuli kamaluga tarkust ja lisandusid veel mõned olulised eluõied

esites tuli üks

ja äkki kolm

siis oli neid kaks

ja loomulikult kass, sest asjad peavad olema tasakaalus. 

No vot ja siis sai järgnevatel aastatel alles võimeldud, polnud ööl ega päeval vahet, ka soojendusharjutused jäid teinekord tegem  ata, kuid uuesti vormi sai nende aastatega võimeldud ja mingil hetkel, kui töö istus veel ülikoolilaua taga, hakkas vaikselt idanema üks mõte, miski justkui koguaeg müksas peas, aga ärgem rutakem ette …

Enne seda oli vaja saavutatud vorm taaskord kaotada ja ennast aina sügavamale viletsa vormitooli sisse suruda, et siis aeglasel tulel ennast sedaviisi küpsetada. Ja  kui vorm pitsitas juba täiega ja tool istumise all üle kuumenes, alles siis …. ei, ikka ei olnud see veel päriselt see, vaid valutava selja ja parema vormi nimel tuli enne läbi tormata siit ja sealt, venitada, hingata, ägada, higistada, kuulata ära kogu hip-hop, räp, pop jne muusika kullafond, näha ära erinevad mikrofonid, kõrvaklapid ja uusimad treeningriiete värvi-ja mudelitrendid, rääkimata udupeenetest materjalidest, kuni lõpuks, kui alla andmise mõte oli juba tugevalt silme ees, jõuda tasapisi ühte pisikesse stuudiosse Kalamajja ja tunneli otsas hakkas paistma valgus. 

Sai võetud vastu nii  mõnigi riskantne otsus, muutus suund ja keeras tuul, idast sai lääs ning paljude jaoks polnud aru mul pääs, kuid mis teha, sest ülikool koos mugava tooliga ei haakunud enam uue, ambitsioonika sooviga. Ja nii ta siis läks, et äkki käis plaks ja uks avanes naks – ning Pilates marssis harjutustega sisse naks. No ja muidugi sai uuesti kooli mindud, sedapuhku Soome, aga siinkohal aitab küll, sest kogu edasine lugu on juba ammu kõigile teada,  seda jutustatakse Stuudios Tasapisitasakaalus Pilatese huvilistele järjejutuna päris mitmel õhtul nädalas. 

Aga veel enne, kui saab loole joone alla tõmmata, sooviksin tänada oma esimest õpetajat, kelleks ei ole teps mitte Soome kooli kaugelt sõitnud tarkade konsiilium, vaid hoopis üks täiesti tavaline, suurepärase huumoriga, üdini kannatlik, nõtke gasellikõnnakuga, ustav, innustav, õpetav, tark, tohutult töökas, alati naeratav ning ilma kahtlusteta – hea ja armas sõber, kas ma unustasin midagi? – ah jaa, Pilatest oskab ta muidugi ka ning ka tema eetriajad on leitavad Stuudio Tasapisitasakaal kodulehelt.

Ning alati kui mõtlen tagasi meie esimesele kohtumisele, tulevad meelde kaks asja, mis võib olla ongi ühed olulisemad punktid selles loos. 

Esiteks – ühe targa ammused sõnad, et igale õpilasele on antud oma õpetaja ja kui aeg on küps, saavad mõlemad osapooled kokku. Ja teiseks – maakera on ikka ümmargune küll, sest kunagi ammu, kauges lapsepõlves kirjutasin ma 3. klassis kirjandi teemal: Kelleks ma tahan suurena saada järgmised read: Ma tahan suurena saada treeneriks/õpetajaks, ma tahan, et mul oleks mitu oma gruppi. Ja just nii see praeguseks ongi ning teisiti ei oleks üldse enam mõeldav.

Ning kui see kiiver seal peanupu otsas mõnikord pigistama hakkab, ehk ikkagi inimene,

ja minna seenele

   

siis tuleb ennast laadida metsas ja vaadata puid

  

ja ujuda

ja jalutada koertega.

 

    

 

 

 

 

 

ja istuda ja kuulata vaikust.

2018-10-06T16:22:37+00:00