Meie õpetajad: Helis Oidekivi

Mina olen Helis. Tasapisitasakaalus kohtun kord nädalas kõige väiksemate laste ja nende emade-isadega, et koos laulmist harjutada, tantsida ja muusikaarmastus leida!
Olen 23-aastane. Kuidas ennast kirjeldaksin? Mulle tundub, et olen oma elus jõudnud punkti, kus olen tõeliselt õnnelik – nii töös kui õpingutes on kõik nii põnev ja vahva!
Elu on olnud tõesti väga toredalt vaheldusrikas – lapsepõlvest saati olen tegelenud muusikaga – nimelt mängin flööti. Tartu Ülikoolis õppisin aga hoopis eesti keelt ja usuteadust. Tagasi Tallinnasse naasnuna otsustasin siiski ka muusikaõpinguid jätkata – flöödi erialal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistriõppes. Jätkan ka Tallinna Ülikooli magistriõppes eesti keele õpinguid – keeletoimetamise erialal.

Aga kuidas ma sattusin siis beebidele laulutundi tegema?

Lastega olen töötanud pikalt – naljatlemisi võib öelda, et esimene korralik kogemus beebirühmaga tuli mulle 14-aastaselt, kui perre sündisid kolmikutest õed ja vend. Sellele, et lastega on äge, inspireeriv ja vahva tegeleda, sain hiljem üha enam kinnitust. Tartus läksin ülikooli kõrvalt lapsehoidjaks ja töötasin flöödiõpilastega, Tallinnasse naasnuna töötasin mõnda aega lasteaias muusikaõpetajana, alustasin väikeste flöödiõpilastega tööd Rocca al Mare muusikakoolis ja natuke suurematega põhikoolis eesti keelt õpetades. Seega võib öelda, et minus on nüüd käed ulatanud 16-aastane muusika õppimise ja praktiseerimise kogemus ja ka mitmekülgsed kogemused lastega töötamisel.
Beebid on nii vahvad! Samuti nende vanemad – nii innukad ja toredad! Kõik see on mulle üks tohutu energialaeng!

Millised on meie tunnid?

Tunni aluseks loon ma alati ühe lookese, mille najal laulma hakkame – näiteks lähme reisile muusikamaale või hoopis talverõõme uudistama. Igale reisietapile on loomulikult oma laulukesed ja tantsud (kas vanema süles või omal jalal) – laulu ja tantsuga peseme käsi ja nägu, pakime kujutletava kohvrikese, sööme vahepalaks kaasavõetud einet, kuulame loomi, tantsime, mängime ja veel palju muud.
Vaat et kõige olulisem beebide laulutunnis on vanemate entusiasm ja laste kaasamine – beebid ju veel ise ei laula, aga väga tore on näha, kuidas tund-tunnilt nende kognitiivsed võimed arenevad – kuidas nad juba teavad loomade hääli, oskavad käed püsti ringi kõndida, jänku moodi hüpata jne. Olen kuulnud mõnelt vanemalt, et laps jälgib tunnis tagasihoidlikult ja vaikselt, kodus kannab aga kõik laulud julgelt ette. Muidugi sõltub kõik lapse vanusest ka, aga pole küsimust, et areng toimub – laps jälgib, kuuleb, näeb. Isegi kui ta vahepeal hoopis nurgas seisvat lampi uudistama kipub või väsinult selili maha heidab. Ütlen alati vanematele, et muretseda pole vaja! Las laps olla selline, nagu on: midagi ei pea sundima, alati tasub muidugi suunata, kui lapsel hea ja koostööaldis tuju on! Koos on meil lõbus ja naljakas! Igal tunnil laulud pisut varieeruvad, kuid õpitud laule kordame paljudes tundides, et ka vanemad end sõnadega kindlalt tunneksid. Laulude vahele mängin tihti ka flööte, mis alati laste tähelepanu köidab. Naturaalne muusika kõnetab ju palju isiklikumalt ja sügavamalt kui plaadilt tulev!

Mulle meeldib vast kõige rohkem, et minu elus pole rutiini. Ühel päeval laulan beebidega, siis tõttan eesti keelt õpetama, siis teen hoopis mõned flööditunnid, siis harjutan ise flööti või mängin mõnel kontserdil. Mu elus on palju muusikat! Kunagi ei lähe ma tööle vastumeelselt või pahaselt. See on suur rõõm!

2017-12-06T11:16:22+00:00