Mari, Pilates ja Kalamaja Kass!

Millest siis alustada? Kuidas Mari ehk selle loo peategelane jõudis Pilatese juurde? Teekond ei ole olnud sugugi lühike, vaid pigem pikk, loogeldes loogiliselt ja loovalt juba varajasest noorusest Pilatese suunas (mida Mari tol hetkel muidugi veel aimatagi ei osanud).

Ehk siis algusesse tagasi, tantsuteekond hakkas kuju võtma I klassis, kui Mari  kutsuti rahvatantsu ansambel Kullaketrajatesse. Ilmselt paistis ta juba siis silma ilusa pöiasirutusega ja baleriini graatsilisusega. Käis ta seal täitsa mitu aastat ja tundis ennast igati hästi, sai tantsuga sina peale ja kaaslastega sõbraks. Aga siis, just siis, kui kõik oli justkui tasakaalus, hakkas see meeldivalt kõikuma, sest vanemad nägid, arvasid, arutlesid, mõtlesid ja välja mõtlesid! Tüdrukul on annet rohkem kui (Kulla)Ketramise jaoks (mitte, et ma siinkohal kuidagi rahvatantsu halvasti suhtuks) ja üleni tantsu sisse minek poleks üldsegi paha. Ja nii algas Mari balletikooliteekond.

Mari ei mäleta, et ta ise tol ajal tantsustiili vahetusest midagi arvata oleks osanud, aga huvitav tundus see küll ja tantsida talle ju meeldis. Kuid mis oli eriti hea ja pani lapse kohe rõõmuga seda kõike tegema, oli see, et terves Mari suguseltsis, niikaua kui kõik mäletasid, ei olnud ühtegi tantsijat, seega ei survestatud teda iga hinna eest baleriiniks saama, koos kuulsate lavadega (loe: esinejatasudega) muidugi.

Teekond aga jätkus ning tuli välja, et polnud sellel vanemate teekonnavalikul häda midagi. Sest õpilane Mari tundus olevat töökas, pühendunud ning kohati tundus, aga ainult kohati, et talle on jagatud ka pisut annet. Ja kui midagi on juba kord jagatud, siis niisama seda ära võtta ei saa ja nii juhtuski, et seda annet märkas 10 aastat hiljem kaugel, kaugel Ameerikas, kuulsas New Yorgis üks tantsupedagoog, kes pakkus Marile Joffrey Balletikooli aastast stipendiumit.

Ja nii oli vaikselt (sotto voce) tehtud pisikene jõnks selles teekonnas Pilatese suunas, sest antud treeningsüsteem oli teada tuntud tantsijate lemmik. Kõik see oli üpriski ammu ja kõik oli väga uus, võib olla isegi liiga uus, sest olime ju ainult mõni aeg varem kogu Eesti rahvaga väljunud talongisüsteemist kapitalismi õitsvasse arengurüppe. Aga las see lugu praegu jääda.

Nüüd tagasi Pilatse juurde. Pilates ja tantsijad, sinna vahele võiks ju võrdlusmärgi tõmmata, aga miks, sest nii nagu paljud teisedki aastate jooksul, nii tundis ka Mari, et pärast näiliselt kerget Pilatese trenni talus keha tantsutreeninguid palju paremini. Mari tantsis ja aastad veeresid, rada aga lookles vaikselt omasoodu. Ja ühel hetkel sai tants otsa, tantsukarjäär sai otsa, sest igal asjal on siin teekonnal oma aeg.

Aga rada oli ju juba valmis, oli vaid vaja sinna jälge tugevamalt sisse astuda, oli vaja momenti… Ja see moment tuli, taaskord New York, taaskord sisemine hääl tänitas peas, Sa ju tead, Sa peaksid jätkama tants-inimkeha-liikumine suunal, mis Sa siin niisama uitad, mine ja võta üks tund – Romana Kryzanowska lapselapse juures, kes peab siinsamas New Yorgis stuudiot. Sellest keerulise nimega poolatarist saab öelda ainult üht, ta oli legend juba oma eluajal, Joseph Pilatese kunagine õpilane, keda võib kahtlemata pidada raskekahurväelaseks selle treeningsüsteemi edasiarendamisel. Niisiis oli Maril võimalus jääda New Yorki õppima, aga vot nüüd kerkis pinnale mingi seletamatu tunne, et kui üldse Pilatesega jätkata, siis oleks vaja midagi uut. Ja see tunne ei lasknud enam lahti. Ja öeldakse ju, et kui teed õiget asja, avanevad ka uksed. Seekord siis juba Stott Pilatese uksed Torontos, vahtralehemaal, Kanadas.

Mis see Stott Pilates veel on? See on mõnevõrra erinev klassikalisest Pilatesest, mida oleks Mari võinud õppida New Yorgis, aga kuna meel oli kord juba uutele radadele liikunud, siis tagasiteed enam ei olnud. Stott Pilates on kaasaegne lähenemine Pilatese treeningsüsteemile, mille töötas Kanadas koos füsioterapeutidega välja omaaegne balletitantsija Moira Stott. Klassikalise ja Stotti kaalukausi, viimase kasuks, räägivad ka head õpetajad, selge (õppe)süsteem ning suurepärased õppematerjalid.

Teekond jätkub, sedapuhku siis Torontos, kus Mari oli täiesti tavaline üliõpilane, koos täiesti tavaliste üliõpilaste asjadega, k.a praekartulid ja tatrapuder ning pühapäeviti jäätis, sest ega inimene pole puust (loe: askeetlus teatud piirini on tervistatav). Kartulid ja tatar, mis on nii paljud rahvad päästnud näljasurmast, aitasid ka Maril õpingud ilusasti lõpetada ning lubasid, tänu oma naeruväärselt odavale hinnale isegi õpingutest vabal ajal suurlinnas kunsti ja teatrit nautida. Teinekord läks nädalavahetuseti sõit oma ema sõbranna juurde, kes lahkudes pakkis kaasa, nii kotletid kui ka kartulisalati, marjakoogi ja pannkoogid ja sinna peale natuke vahtrasiirupit, onju…eks ikka selleks, et vaene üliõpilane jaksaks vastu pidada. Aga see oli tore aeg, oma praktikatunde muide tegi ta kohalike väliseestlaste peal, õppis palju ja lõpetas kiitusega.

Kool läbi, diplom taskus ja nüüd, ei muud kui koju tagasi ja kohe õpitut praktikas realiseerima. Sest kui sa teadmisi ei kasuta, unuvad need ruttu. Tagantjärele võib öelda, et esimene aasta oli pigem Tallinna liikluses ellujäämise õpetus kui niivõrd Pilates, seda oli muidugi ka, pillutatud üle terve linna ja eks siinkohal Pilatese kuldne ütlus hinga sisse ja puhu välja aitasid nii mõnigi kord külma närvi säilitada (liikluses siis muidugi). No kuid mis teha, sellise tramburai peale kaob ju tasakaal ära! Et see ei kaoks, sai 2009 aastal loodud päris oma stuudio Tasapisitasakaal. Just siis, kui kõik majandusprognoosid vibutasid sõrme, et ainult hullud loovad sellisel ajal uue Stuudio. Aga eks natuke hullust tuleb asjale ainult kasuks, sest ütleb ju vanasõnagi, Kes ei riski, see šampanjat ei joo.

Niisiis veel üks (tasakaalukas) teekond oli algamas ja Stuudio Tasapisitasakaal, avas oma uksed, kus meeldis (meeldib muide siiani ) käia nii suurtel kui ka väikestel. See kui palju sinna kulus (öö)tööd, neid tunde polegi veel kokku arvutama hakatud. Kuid las need jääda ajalooannaalidesse.

Hakkasid tunnid ja tulid õpilased, kuid ega siis loorberitele puhkama saa jääda. Pilatese õpetaja kohustuseks on end täiendada iga aasta ja nii on kohusetundlik Mari käinud üle maailma erinevates kohtades koolitustel ja õpitubades. Kaasas teda juba lapsepõlvest saatnud pühendumine ja professionaalsus, hea tuju, naer ja huumor – need on märksõnad, milles hinnaalandust ei tehta. Tänaseks on Stottist välja kasvamas juba uued lemmikud ja suunad ning nii on Mari edasi õppinud Madeline Blacki käe all, kes on välja töötanud veel spetsiifilisema meetodi, kuidas märgata inimese kehas just neid kohti, mis ei liigu nii nagu peaks ja kui keha on tasakaalust väljas, siis kuidas seda võimalikult leebelt korrigeerida. Teine Mari lemmik õpetaja on Deborah Lesseni, kelle koolitustel on Maril õnnestunud käia viimased kolm aastat. Ja kuna tasakaal peab olema, siis just nagu nõiaväel on mõlemad õpetajad tänaseni seotud tantsu- ja balletimaailmaga, seega pole kadunud ka see side. Lisaks Stuudiole, töötab Mari ka Estonia teatris balletitantsijatega, kus kord nädalas annab nõu, jagab harjutusi, aitab taastuda vigastustest ning neid ennetada, just nagu kunagi ta ise New Yorgis seda kõike tegi, ainult et siis oli see vastupidises järjestuses, õpilaseks oli tema. Ring on täissaamas, või kas on?

Peaaegu – üks lüli on siiski veel ja mitte üldse vähemtähtis, pigem võib öelda, et see ongi kõige tähtsam, see ongi see kleepaine, mis kõike koos hoiab. Arvasite ära – kass, pakute? Jah, kass on loomulikult ka, kuid eks need ole kaks väikesest tüdrukutirtsu ja üks pikakasvuline muhe vennike, kes tuhvlites mööda Kalamaja tube sahistab. Jah, nüüd arvasite ära – kõik on õige, sest ilma perekonnata ei oleks võimalik pühenduda tööle ja kodule ning selle kõige juures tasakaalu jääda, mis küll teinekord võib ju veidi võbiseda, aga kui vundament on korralik, siis väike kõigutus ei tee enam midagi.

 

2018-08-29T09:02:26+00:00